Apokalüptiliselt
Millalgi aastal 1945. Sõda on kaotatud. Maa on purustatud. Linnad ja inimesed põlevad veel. Ellujäänute kobarad otsivad varemetes tulevikku. Kurjategijad kaovad maa alla, lahkuvad Euroopast. Liitlased okupeerivad maa. Unenägu saksa ilmast on läbi. Kusagil ühes Edela-Saksamaa nurgas kirjutab Heidegger oma rusutuse loendamatutele sedelitele ja musta värvi märkmikesse. Ta teadis ammu, et unenägu osutus luupainajaks.
Ta kirjutab:
„ Mitte mingi ilmaj õ ud ega ükski jumal ei rebi kunagi mu m õ tlemist v älja olemasolemisse [ Seyn ] enesesse omaksäraantusest [ Vereignung ]. Mitte kunagi ei ütle mõtlemine oma asusaamises [ Wesen ] endast lahti.“3
Sel on viimsepäeva kõla. Isiklik ja siiski tema mõtlemise kõrgusel. „Olemasolemine [Seyn] ise“ olla seega selleks, millele Heidegger kuuluvat, millele tema mõtlemine olla „omaks-ära-antud“ — nagu öeldakse „omaksandmissündmuse“ [ Ereignisses ] keeles — mis on tema mõtlemise saladuslikuks keskmeks. Mitte miski ei saavat teda panna sellest kuulumisest lahti ütlema.
Miks selline draama? Millisel „ilmajõul“ või millisel „jumalal“ olnuks mingi huvi mõtlejat mõtlemisest — veel enam, tema mõtlemisest — eemal hoida? Heidegger teadis paljusid: jesuiidid, ülikoolikolleegid, ajakirjanikud, natsid, kirjanikud, ameeriklased, nõukogulased, Goethe-fännid, „maailmajuutlus“, võib-olla isegi sellised argised võimud nagu üha enam pettunud abikaasa, vend, kes „rahvusliku revolutsiooniga“ samavõrra kaasa ei läinud, nagu ta ise. Seal seisavad vastased. On võitlus läbi? Mõtleja ei hoia kõrvale.
Suurima tõenäosusega eksisteerisid vastased üksnes Heideggeri käsikirjades. Muidugi, küllap ta teadis, et Freiburgi ülikool temast distantseerub, kuid et KGB teda taga otsiks, nagu ta praalis ühes hilisemas kirjas (1950) Hannah Arendtile4, sellest ei saa mingit juttu olla. Mõtlemise draama kujutab endast esmajoones draama mõtlemist. Aga see ei ole argumendiks mõtleja vastu, argumendiks mõtlemise vastu. Sest mis filosoofiast eksisteerib maailmas reaalselt? „Olemasolemine ise“ igal juhul mitte.
Ülestähendus ütleb meile veel midagi. Heidegger on mõtleja, kes mõtleb oma elu, kes ei talu mingit nime ja mõtlemise lahutamist. Tegemist on tema mõtlemisega. Sellelt saab draama oma tähenduse. Selline mõtlemine ei kujuta endast mingit üldist teadust, milles teadurid osalevad ilma oma nime all esinemata. Kangelaslood füüsika ajaloost pole muud kui arusaamatus. Binoomilised valemid ei kuulu Alessandro Binomile. Heideggeri mõtlemise all seisab aga nimi.
Filosoof ja tema elu
Loengutes on öeldud ja öeldakse, et Heidegger olevat keeldnud tegelemast biograafiaga. Selle juured on võib-olla milleski, mida ütles Hannah Arendt. Arendt räägib oma (kunagise) armastatu kaheksakümnendal juubelil peetud kõnes „hästitõendatud anekdoodi“5. Selles võetakse kokku see, kuidas „mõtlemine ja elusolu“ olevat „üks“. Heidegger olla seda nimelt „väljendanud üheainsa lapidaarse lausega, kui ta ühe Aristotelesest peetud loengu alustuseks ütles tavapärase biograafilise sissejuhatuse asemel: „Aristoteles sündis, töötas ja suri““. Kas polnud Arendtil teatud põhjust Heideggeri biograafialt pimeduseloori mitte kergitada? Kas polnud justnimelt tema eufooriliselt ja valusalt kogenud, kuidas Eros naisfilosoofide eluteid painutab ja laiemaks venitab, tõstab ja lühendab?
Arendti vastu tuleb rõhutada, et Heidegger oli fenomenoloog, kes tegeles biograafiaga. Talvel 1919-20 peetud loengukursusel käsitleb Heidegger erilise rõhuga „faktilist elu“. See leiab väljenduse „eneseilmas“ [ Selbstwelt ]. Elu väljendab ennast, ta ei saagi muudmoodi. Heidegger nimetab seda, pilk Augustinusel, „konfessiooniks“6
„Eneseilma suurtes konfessioonides“ olevat „kõige omasema elu sisemisele enesekogemusele vormi ja kuju andmine ise sellise elu v äljenduseks“. See ei sündivat „nii nagu seisaks väljendus võõra anumana väljaspool sellist elu ja ootaks täitmist (mis oleks ühtmoodi võimalik iga teisega)“. Heidegger peab silmas seda, et see, millest elu enese kohta tunnistust annab, kujutabki endast elu ennast. „Sellistes konfessioonides“ saavat „koos ise [ Selbst ] ajalooga väljenduse selle ikka ja elav ning sellega ühene asetatus oma parajastisse sünnipärasesse eluilma“. Minu elule väljenduse andmine kujutab endast ühtlasi maailma väljendust, milles ma elan. Maailm on minu maailm. „Sellise eluilma iseloom“ tulenevat „parajastise
individuaalse enese-elu eriomasest konstitutsioonist ja voolusuunast“7. Keelepalgid ragisevad.
Augustinus tegi selle oma Confessiones ’ga teoks ainulaadsel moel — need said maailmakirjanduseks. Me näeme sellest teosest, kui sõge võib olla soovida biograafiast loobuda. Kui eneseselgitamine on osaks elust, siis ei saa seda teha ennast konkretiseerimata. Ükski elu pole selline nagu teine, selle kogemised on singulaarsed. Ning seegi kuulub eneseselgitamise juurde, mis ise kujutabki endast elu. Ma elan, seega selgitan ma end.
Heidegger, erinevalt Augustinusest või Rousseau’st, ei kirjutanud konfessioone. See pole aga tähtis. Mõtleja Heideggerile on küsimata selge, et filosoofia, tema filosoofiline performance , seitsmekümne aasta jooksul ja kauem, tema elu mõjutas. Elu otsustas performance ’iks saada juba kaua enne seda, kui filosofeerimisest sai petlik kompass. Filosoofia kujutab endast elu-konfessiooni.
Üleliigne on öelda, et filosofeerimist ei saa kausaalselt tuletada mingisugustest lapsepõlve-, nooruse- või täiskasvanuea-kogemustest. Üleüldse, reaalset elu mõista mõtlemise esimese algpõhjusena kujutab endast kõige jämedakoelisemat, seega väärat Marxi. Kuidas võinuks Marxi enese mõtlemisest saada töölisklassi eestkõne, kui mõtlemise põhjustajaks olnuks tema kodanlik päritolu?
Näha tuleb hoopis seda, et filosoofias (nagu küllap ka luules, kunstis ja muusikas) eksisteerib teatud sümbioos elu ja mõtlemise vahel. Elu manifesteerib end mõtlemises, et end sellest puudutada lasta. Mõtlemine läheb ellu sisse, et seda muuta. Pole ühtki filosoofi, kelle elu ei kujutaks endast tema mõtlemise väljendust ning kelle mõtlemine poleks mingi elu manifestatsiooniks. Filosoofi biograafia kujutab endast süm-biograafiat , eluesitlust, mis seisab sümbioosis tema mõtlemisega.
Nii tuleb lõpuks ka õigus anda Arendti ütlusele Aristotelese/ Heideggeri kohta. Sest ta ei väida, et elu ja mõtlemise vahel puuduks igasugune seos. Vastupidi: Aristotelese „biograafiaga“ tahetakse näidata, kuivõrd selles seonduvad elu ja mõtlemine. Tööst saab elu ning elust töö. Üht ei saa olla teiseta.
Kalade keel
Heidegger, kes pühitseb vara „faktilist elu“, laulab duetis Zarathustraga: „Sinu silmadesse vaatasin ma äsja, oo elu! Ning loodimatusse sügavusse paistsin seal vajuvat“. Elu ja selle kogemus on sügavad; nii sügavad, et Heidegger tahtis nende jaoks välja mõelda „alglätte-teaduse“. Aga kuidas vastab elu Zarathustra laulule? „„Seda juttu räägivad kõik kalad“, […]; mille põhjani nemad ei jõua, selle põhja kätte ei saa. / Aga ma pole muud kui muutlik ja metsik ja kõiges naine ega mitte vooruslik […].“8
Kui Heidegger 1919-20 peab oma loenguid elu kohta, on tema enese elu turbulentne. See on aeg, mil ta irdub katoliiklusest. „Teadmisteoreetilised selguselejõudmised“ olevat talle „katoliikluse süsteemi teinud probleemseks ja vastuvõetamatuks“9; katoliikluse, millele ta võlgnes palju tänu. Samal ajal on tema naine Elfride teist korda rase, seda küll Heideggeri enese olemata lapse isa.
Heidegger valmistab ette loengukursust enda elust. „Elu selle ürgjõus“ olla „sügavam ja täiem kui teadma-saamine [ Erkennen ]“10, kirjutab ta ühes kirjas Elfridele. Siis, augustis 1920, tuleb ilmale Hermann. Filosoof reageerib suurehingeliselt. Ta ütleb end pidavat tihti „mõtlema sellele, kui jumetu, ebatõene ja sentimentaalne on kõik, mida enamasti abielu kohta öeldakse,“ lisades: „ning kas ei anna me oma elus kuju millelegi uuele — ilma programmi ja plaanita —, vaid üksnes sellega, et me laseme kõikjal välja murda ehtsusel.“11 Justnimelt see oli see, mida ta üritas selgitada oma loengutes mõnevõrra üksluise mõistega „modifikatsioon“. „Elatud elu“ peab võtma „kuju“, et ülepea elu olla.
Viis aastat hiljem tuli tal Hannah Arendtile kirjutada: „Te ei või kunagi minu omaks saada, aga Te kuulute siitpeale mu ellu ja see kasvab Teie najal.“ 12 Üksteist päeva hiljem on „Teiest“ saanud „Sina“ ning Heidegger mõtles armastuse üle järele: „armastus muudab tänulikkuse truuduseks
meie eneste vastu ja tingimata usuks teise. Nii kasvatab armastus pidevalt oma kõige omasemat saladust.“13 Elu kasvas, armastus-omandiga või ilma.
Hans Jonas teatab oma mälestustes, kuidas Arendt talle Heideggeri armastusavaldusest rääkis. See toimus Marburgis. Jonas oli Arendtiga just vahetanud „hüvastijätuõrnuse“ (ta lisab puiselt: „Aga ma olin toona piisavalt korralik või peenetundeline, tahtmaks sellist situatsiooni kuidagi kuritarvitada.“)14, siis hüüdnud Arendt ta tagasi. Arendt rääkis talle juhendustunnist õpetajaga. Seal toimunud järgmine. „Äkitselt langes ta minu ette põlvele. Ma kummardusin ja ta sirutas alt põlve pealt oma käed üles minu poole ning ma võtsin ta pea oma käte vahele ja ta suudles mind ning mina suudlesin teda.“15 Jonas kommenteerib seda, täheldades: „Sellega sai temast minu jaoks tabu. Nimelt seda tahtis ta saavutada — sel põhjusel pihtis ta mulle, panemaks käe ette mu lootustele.“ Ta ei tule mõttele, et selline kogemus nõuab väljarääkimist. See peab ilmale tulema, tulutult… .
Arendtil on õigus, kui ta oma mõttepäevikus kirjeldab armastust kui „maailmatut“16. Armastus on küll üks „elu universaalseid võime“, aga kujutab endast ühtlasi „elu ilma maailmata“, jah, isegi „maailma hävitavat printsiipi“. Seda on ta poliitilise sfääri perspektiivist. Armastus tõmbub selle eest ära ning kui armastus end selles manifesteerida tahab, muutub asi ohtlikuks. Tragöödiad nagu Sophoklese „Antigone“ või Euripidese „Hippolytos“ esitavad selle konflikti. Platoni „Riik“ kujutab endast üht vastust probleemile. Türann polevat hea valitseja, sest erootikuna teenib ta ise kõige suuremat türanni, Erost.
Aga just sellepärast, et armastus kujutab endast sellist dünamiiti, peab filosoof sellega tegelema. Avalikkuse ees ei tee Heidegger seda kunagi. Ükski loeng, ükski tema enese avaldatud tekstidest armastust ei tematiseeri. Reetlik vaikiolu, mis mitte just vähestes kirjavahetustes loovutab koha otsesõnalisele armastus-filosoofiale. Ta peab loenguid elust, kuna ta koges omaenese kehal selle „ürgjõudu“. Ning elu — kas pole see „„muutlik […] vaid ja metsik ning kõiges naine““?
Erandlik ja ebatavaline sissejuhatus Heideggeri mõtlemisse ja sellest kaugemale.
Martin Heidegger oli 20. sajandi üks tähtsamaid filosoofe, aga ühtlasi ka üks kõige vastuolulisemaid. Kui „Mustade vihkude“ avaldamisega tuli avalikuks tema antisemitism, näis olevat Heideggeri filosoofiline täht langenud. Kuid nii lihtsalt me tema mõtlemisest lahti ei saa.
Peter Trawny, tunnustatud Heideggeri-ekspert, läheneb oma raamatus Heideggeri elule ja mõtlemisele ebatavalisel moel. Lühikestes fragmentides astub ta mõtlejaga dialoogi, katsub temaga jõudu, usutleb teda, heidab valgust vasturääkivustele tema elus, ei kohku tagasi ühestki konfliktist, ning kuulab järele, mida on Heideggeril talle ja meile veel täna öelda. Raamatu näol on korraga tegemist nii kirjanduse kui filosoofiaga, see veab lugeja sisse Heideggeri mõtlemisse, mõtlemisse ülepea, ning puudutab seda, mis filosoofias on olemuslikku, selle eksistentsiaalset tuuma.
Peter Trawny HEIDEGGERI˜FRAGMENDID